nii ta on nagu elu käib

Nüüd, kus kaks päeva on juba kodumaa pinnal veedetud hakkavad üksikasjad vaikselt omavahel kokku sulama ja ühtlaseks halliks massiks muutuma. Seetõttu ongi hea, kui on blogi, mida lugedes meenutada põnevaid seikasid.

Lahkumise päeval, kui Uus-Meremaalt pärit Bob ja Cat (Bobcat!) tulid giftshop'i oma öömaja arvet maksma siis õnnestus mul jälle meeletul hulgal huvitavaid üksikasju Yukon Questi ja Iditarodi kohta kuulda, kui John ka giftshoppi tuli. Uus-Meremaast rääkides on mul sinna nüüd ka küllakutse Wanaka järve äärde, mis internetist piltidelt vaadates on imeilus koht.

Alati on hea, kui sul on mitu juhtkoera. Ühed, kes stardivad ja on kiired. Poole võistlusmaa peal, kui on vaja ühtlast tempot hoida on hea kasutada juhtkorasid, kes on ei ole osavad kiirendamises, kuid kes on stabiilsed ja oskavad oma energiat hoida. Samal ajal saab startinud juhtkoerad panna tahapoole rakendis, et nad saaksid oma energiat ja vaimu säästa. 

Koertele saab ka kaasa aidata. Näiteks mäest ülesse minekul kelgu peale maha hüpata ja lükata või kelgu peal olles suusakeppidega hoogu tehes. Osad musherid on omale ka pingi ehitanud kelgule, et vahepeal puhata, kuid see niiöelda mugavus ei ole eeliseks kelgu manööverdamisel. 

Kõige ees jooksevad juhtkorad või juhtkoer, talle järgnevad swing koerad. Swing koerad on need, kes ka teavad käskluseid nagu gee, haw, hike, whoa jne.

Noorte koerte õpetamiseks kasutatakse veterankoerasid, sest nemad ei ole enam nii kiired, kuid nad teavad käskluseid väga hästi. Alguses on juhtkoertena ees veterankoerad, kuid kui on juba näha, et noored koerad osaliselt reageerivad käsklustele siis on juhtpositsioonil üks noor koer ja üks veteran. Hiljem pannakse juhtkoera positsioonile juba mõlemad noored koerad ja swing koerteks pannakse veteranid, et juhul, kui noored ees liiga suure vastutuse ees põnnama löövad siis swing positsioonis olevatel koertel on võimalik seltskond siiski õigel teel hoida.

On selliseid koeri, kes kunagi juhtkoeraks ei saa, kuid kes sellegipoolest on suurepärased kelgukoerad. Eks see ole nagu inimestegagi, kõik ei ole sündinud liidriteks ja on rahul ja tunnevad ennast väga hästi järgides teisi. Juhtkoera tunneb ära juba omaduste poolest kutsikana. Ta on dominantne, söögiajal trügides teistest ette ja mängides jääb tavaliselt tema peale ning esimesena jalutuskäikudel julgeb ka maailma avastama minna ja emast eemale joosta. Näiteks nendest viiest kutsikast, kellega mina tegelesin oli selgelt esil Seal, kes oli teistest suurem juba käppade järgi alguses ning nende kolme nädala jooksul ja lõpuks kasvult ning kes hakkas ka osasid vendasid ja õdesid aktiivselt kiusama aedikus ja jalutuskäikudel ning ei löönud põnnama ka teiste suurte koerte tutvust looma minemast.

Võistlustel olles tunnevad koerad automaatselt ära sinu oleku. Kui sa oled väsinud või närviline on seda kohe näha ka rakendi rivist. Kas see on paralleelene või iga koer kisub erinevalt, kelle rihmad on lõdvalt ja kelle omad pingul. 

Iditarodil aastal 2008 kui Zoya võistles siis järjekordset mäeahelikku läbides ühe järsu tõusu peal Zoya närveeris selle üle, kas koerad kelgu ikka mäeotsa tõmbavad ja mõtles endamisi juhtkoera kohta 'palun ära vaata tagasi, palun ära vaata tagasi' ja mõnikümmend meetrit enne tippu jäi juhtkoer seisma ja vaatas tagasi ja terve seltskond peatus automaatselt ning hakkas koheselt tagasi vajuma. Või teine juhus, kus üks musher jäi magama sõidu ajal ja ärkas sellepeale, et koerad olid seisma jäänud ja vaatasid kõik taha talle otsa küsivate pilkudega.

Suurepärane näide sellest, et koerte peamine informatsiooni hankimise allikas on nina ja haistmismeel on see, et Iditarodi rajal olles öösel pimedas enne liustiku ületamist lülitas Zoya oma head lighti välja (nagu kaevuritel tuli, mis otsaette on kinnitatud), sest pimedas ei näe jää peal tulega midagi ja liustikul ei ole ka sissesõidetud lumerada. Koerad ületasid liustiku lõhna järgi, mida eespool jooksnud koerad olid endast maha jätnud.

Jutt, et kelgukoerad tunnevad mere- või järvejää peal joostes ära eespool asuva prao on müüt. Tegelikult on nad nii keskendunud oma looduse poolt kaasa kingitud tungile joosta ja vedada, et läbi jää külma vette vajumine on peamine surma põhjus neil. Seetõttu on musheri ülesandeks ja vastutuseks oma koerasid juhtida õiges suunas.

Tavainimese arvamus, et koerad murravad käpa luud jää peal joostes ie vasta ka tõele. Koertel on ühed vitaalsemad liigesed loomamaailmas. Johnil pole oma 30 aastase musheri staazi jooksul ühelgi koeral jalaluu murdunud ja ta pole ka kuulnud, et kellelgi teisel oleks. Mis murduda võivad on varbaluud.

Kõige ohtlikum kokkupuude rajal võib olla põdraga. Kui hunt pigem väldib 16 koera vastu minemist ja põhjapõder ehk caribou on loomult arg siis põder seisab enda eest. Põtra nähes ei tohi mitte mingil juhul seisma jääda, sest siis ollakse kõige haavatavamas positsioonis. Mis aitab on teha palju häält ja teha ennast võimalikult suureks. John näiteks tõmbab siis suure karvase äärega kapuutsi pähe ja tal on kaasas ka lipp, mille ta siis välja võtab. Mida suuremaks sa ennast teed seda tõenäolisemalt põder loobub. Mitmel korral on põder koerte keskele tulnud ja kabjaga lööma hakanud, nind reeglina 20-25 kilosele kelgukoerale võib see saatuslikuks saada.

Zoya ja John on tõenäoliselt esimesed inimesed minu elus, kes tegelevad igapäevaselt täpselt sellega, mida armastavad, ei, tegelikult Helens on ka selline inimene. Tavaliselt on ju nii, et tehakse tööd, mis on vastukarva või tööd, mis ei motiveeri ning räägitakse, et ühel päeval võtan ma julguse kokku ja järgnen oma unistustele või, et 'Ole normaalne, sellega ei elaks ju ära' või midagi taolist.

John ja Zoya ei halanud mitte ühegi asja peale. Kui midagi tahad, siis tuleb seda ise teha, mitte leida ettekäändeid, miks seda ei saa täide viia. Ilmselgelt, elamine tsivilisatsioonist eemal õpetab seda. Ainus asi, mille üle nad nurisesid on see, et Denali Highway, mis on Põhja-Ameerika looduslike vaatamisväärsuste poolt kõige kaunimaks peetav, ääres tahetakse hakata kaevandama niklit. See tähendab suurt kaevandust ja ülesküntud maad, keset liustikke ja tundraid, kopratiike ja kärestikulisi jõgesid. Kuna korporatsioonidel, kes kaevandusi omavad on suur rahajõud taga siis on sellega nii mõnigi poliitik soovitud küljele kallutatud ning uus osariigi kuberner, kes Sarah Palini järel võimule tuli on teada tuntud rahamees. Ja selle kõige peale John ja Zoya mitte ainult ei nurisenud vaid helistasid naabritele (Alaskal tähendab see 100 või 200 miili kaugusel elavat inimest, kuna asustus on hõre) ja ajalehtedele ja kutsusid kokku inimesi, kes vähegi midagi teha võiksid või kellel vähegi suurem sõnaõigus on nii Fairbanksis kui Anchorages. Organiseerisid piketi sellel ajal, kui uus kuberner kaevandus piirkonda külastas jne. Jällegi, kui tahad midagi korda saata siis tee ise midagi sellejaoks.

Mida Alaska mulle õpetas on see, et elama peab nagu koerad - olevikus. Ei ole mõtet kinni olla oma minevikus või muretseda, mis tulevik toob.  See, kui sinu elus on koer(ad) annab nii palju juurde. 

Elama peab loodusega koos, mitte töötama sellele vastu. Mida rohkem sa loodusest niiöelda irdud, seda stressirohkemaks su elu muutub, mida sa hakkad täitma mõtetute jubinatega, mida läheb sul järjest rohkem ja rohkem vaja ja et neid muretseda siis on sul vaja rohkem raha, mis tähendab, et on vaja rohkem tööd teha ja rohkem laenata ja rohkem tagasi maksta ja nii see lõngakera aina paisub ja paisub ja nii avastad sa ennast ühel hetkel kortsus ja vanana kontorilaua tagant ning tajud, et sa tegelikult polegi TÕELISELT elanud, vaid olnud üks järjekordne hall nupukene kõikide teiste hallide nupukeste seas, kes tammuvad ühtlasel sammul mööda oma hallikarva eluteed salamisi oodates ja lootes, et seiklused ja huvitavad inimesed ise leiavad neid ja käsipidi eemale hallist argipäevast tirivad.

Not me! :D

Ja kohe kui ma oma fotod olen ära sorteerinud siis panen ka need ülesse kuhugile, eks ma annan siis teada.

Tuudels!

mellow

Fakt Iditarodi kohta.

Kui sa sõidad oma kelguga põdra surnuks siis sa ei saa võistlust ennem jätkata, kui oled põdra ära nülginud, tükkideks lõiganud ja kaasa pakkinud.

Mul on nimede peale nii kehva mälu, et kehva mälu võistlusel tuleksin ma ilmselt teisele kohale, kohe peale seda venda, kes enda nime ka ära unustas.

Kolme nädala jooksul on siit läbikäinud nii palju erinevaid huvitavaid ja vähem huvitavamaid inimesi. Täna astus läbi üks helikopteri piloot, kes oli teel Denalisse, kus ta turiste Mount McKinley lähedale lennutab, ja loodetavasti ka sealt tagasi, aga see selleks. Rääkisime maast ja ilmast ja kui ametite peale jutt läks ja ta ütles, et ta on helikopteri piloot, siis suutsin ma osavalt vastu öelda, et "Ahnii, sa oled siis põhimõtteliselt nagu Murdoch A-Rühmast!" Õnneks oli ta A-Rühma näinud (kes siis ei oleks!) ja nali päris läbi ei kukkunud. Ta suutis samaga vastata umbes poole tunnipärast, kui küsis, et kas siin kennelis kõikidel koertel on nimed. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja vastasin, et ei, aga nad on nummerdatud. Nagu laborihiired. Nii et jäime suhteliselt viiki oma vaimuka jutuga.

Miks ma seda kõike siia kirjutan praegu on see, et ma ei mäleta ta nime. Ta tutvustas ennast ja ma ei mäleta mingit nime. Samas koerte nimed on meeles küll. Aga 28 koera nime meelde jätmine võttis ka 4 päeva aega.

Samas Lydia jäi hästi meelde, kellega sain tuttavaks täna, kui ta oma atv'ga giftshopi juurde sõitis ja mind Zoya'ks pidas. Lydia sattus sarnaselt Zoyale Alaskale 27 aastaselt elu ristteel olles. Zoya sattus 25 aastaselt. Mina olen 26. See selleks. Kui sellised inimesed meie teele satuvad peale pisut pööraseid otsuseid elus siis see ainult kinnitab seda, et oled õigel teel. Eelduseks muidugi see, et tehakse seda, mis südame soojaks teeb.

Lydia esimeseks ametiks Alaskal oli krabipüük Beringi merel. Teadupärast teenib sellega meeletult raha olles mitu kuud järjest merel aga teenid sellega aastapalga ära. Tegemist on muidugi ühe ohtlikuma ametiga maailmas, sest Beringi meri on väga tormine ja jäiselt külm. Lydia rääkis ka sellest, kuidas ta 4 tundi tormisel merel ümber läinud laeval hulpis. Kuidas ta peale seda hakkas hoopis lennukite ja helikopterite tiiva ja tiivikute katete äri ajama. Kuna Alaskal on vahemaad meeletult suured siis on paljudel lennukid ja kuna temperatuurid on väga madalad enamikudel kuudel aastas siis äri õitseb. Õitseb nii hästi, et septembrist maini tehakse tööd ja suvekuudel puhatakse.

Sain täna jälle venekeeles ka rääkida. Perekond astus läbi, ema oli venelane. Isa ja tütar rääkisid hästi inglise keeles aga ema veeris. Ja kui ütlesin, et olen Eestist siis mees küsis vastu, et "Tallinn?". What? Ja siis naine küsis venekeeles, et kas ma venekeeles ka suhelda oskan. Tsut-tsu gavarju, da.

Prantslased hüppasid ka täna läbi giftshopist. Seda keelt ma küll ei oska. Inglise, vene, saksa ja hispaania keelt olen rääkinud siin küll aga prantslastega ma suhelda ei oska. Nii me siis seletasime kätega vehkides, sõbralikult. Ma üritasin neile selgeks teha, et ma kunagi vaatasin ühte seriaali küll nimega St Tropez ja siis oskasin vahetult ka mõnda lihtsat lauset aga sellest on nii pikk aeg möödas. Umbes siis kui ma selle kõige seletamisega poole peal olin, sain aru milline ajaraiskamine see oli. Aga see selleks, kes ei proovi see ei saavuta midagi.

Teine väga hea lause: Mis mõte on unistada, kui sa seda täide ei vii?!

Täna üle pikaaja ei pidanud generaatorit käivitama, et akusid laadida, kuna päike lõõmas kõrgel taevas ja päikesepaneelid, mis katusel, laadisid himuga.

Haarasin pintsli üle pikaaja kätte ja värvisin pesumaja ära väljast poolt. Mingi pinotexi-laadne õli, mis kaitseb puitu karge talve eest. Redeli viimasel astmel värvipoti ja suure pintsliga zonglöörides ning samal ajal puusaga vastu seina tasakaalu hoides tajusin, et ma kardan vist kõrgust. Hea aeg küll seda taibata aga kuidas muidu ikka hirmust üle saada, kui sellele avasüli vastu joosta.

Eile käisin atv'ga West Forki rajal. Siit rajani on 3 miili, rajal olles on 4 miili McLareni jõe ületuseni ja sealt 8 miili liustikuni. Mina uhasin jõeni, ületama seda ei hakanud, sest liustiku jõgi ei ole selge veega, see on halli värvi ja põhja ei näe. Jah, ma tean alles rääkisin hirmule vastu jooksmisest avasüli. Aga loll ka ei maksa olla. Alla nulli kraadises vees kaua vastu ei pea ja kui lähima 10 km raadiuses ei ole ühtegi inimest siis kaine mõistus otsustas minu eest. Rajal olles jooksis üle tee caribou ja mõne ajapärast jooksis teele noor põder. Ilma sarvedeta ja kõhnem. Ta jäi keset teed seisma ja vaatas mulle otsa. Stseen nagu Clint Eastwoodi filmis. Isegi see, kui ma atv'ga gaasi andsin ei liigutanud seda noort looma. Ei jäänud muud üle, ma pidin laulma hakkama. Ta kadus kohe, mida see minu lauluoskuse kohta peaks ütlema?! Ilmselgelt jooksis oma sõprade juurde, et neid ka kuulama kutsuda.

Ma nägin veel ühes kettle pondis valget luike. Privaatne esitus Luikede järvest. Ajas haigutama, kaua sa ikka vaatad seda kuidas luik tiigi ühest otsast teise uhab ja tagasi.

Veel nägin Alaska osariigi lindu. Jah, ma ei mäleta nime jälle. Igatahes liha pidi maitsev olema ja lisasin ka nende pildi, elusast peast, mitte küpse. Suvel on nad pruuni värvi ja talve tulles vahetuvad suled valgete vastu, camoflage. Koertega sõitmisel on need linnud tüliks, sest nad ei lähe tee pealt eest ära vaid tuima näoga vaatavad tühjusesse. Ei läinud nad ka atv eest ära, ma pidin oma trumpi kasutama jällegi ja viisijupi ülesse võtma. Kõik laabus.

Kennelis on ka veidi nagistamist olnud. Kaks dominantsete eeldustega isast, kes kõrvuti kuutides olid ajasid üksteisel harja punaseks ja ühel on mokk veidi paistes hammustusest. Põhjuseks on ilmselgelt see, et nad pole saanud korralikku füüsilist koormust. Olen kõigest üks inimene ja kõigiga igapäev jalutama ei jõua. Atv puhul oleks lihtne, sul on korraga 10 kuni 16 koera rakmetega ees ja jooksevad ja veavad ja saavad oma eneriga suunata kuhugile.

Kutsikate puhul on juba selgelt näha, kellel on dominantne iseloom. Seal on suurem teistest, sest ta on alati toidunõu juures nääklemas. Et veidi söögiaja pingeid maandada siis kutsikatel on söögiks üks põhinõu ja kaks väiksemat, et kõik saaksid. Nii on ära hoitud see, et suuremad kaklejad saavad ainult söödud. Seal üritab ka kõiki paika panna, kui aedikusse minna siis kui mõni teine kutsikas tuleb minu juurde saab ta Seal'i nukki tunda, või hambaid oleks korrektsem öelda vist. Tal on suured käpad ka, nagu öeldakse, koerad kasvavad käppadesse ja kassid kõrvadesse. Seagull on rohkem inimeste sõber ja kiusaja. Tennisepaelad on mul peaaegu ribadeks, sest see mida tema suudab oma hammastega 10 sekundi jooksul teha on üleloomulik. Salty on närija, kohe kui me jalutuskäigule läheme siis on tal koguaeg midagi suus, kord põdra kont, kord puuoks, kord mingi ebamäärane ese. Sinisilmne Seal on kõige tagasihoidlikum ja memmepoeg ka, silmi ainult oma emale. Aga nüüd, kus kutsikate ema on aedikust kõrvaldatud ja aediku kõrval kuudis siis on ka Seal hakanud rohkem uudistama muud maailma.

Päike tuli välja

Ainukesed tiivulised, keda ma siin kohanud olen on kollased pääsukesemoodi linnud. Nad on igalpool põõsas ja laulavad kuni 11ni öösel. Ja kotkaid olen ka näinud päris mitu. Kui neid kõrgel taevas liueldes laveerimas näen siis tuleb Andrew Vasquezi "Wind River" meelde. Indiaanlased. Väga cliche, ma tean. Aga te ei saa midagi sinna parata, ma olen Alaskal ja teie ei ole. Teil on telekad, mul ei ole. Mina hingan karget mäestiku õhku, teie püherdate linnatolmus. 3:0

Tegelikult olen ka parte näinud kettle pondides ja tundrakanad, nagu rabakanad. Lendavad su nina alt võsast välja ja teevad klug-klug-kluu.

Uksi siin ei lukustata, autodele jäetakse võtmed ette. Samas karu ust lahti ei oska teha ja viimaste andmete kohaselt isegi tsirkuse karud ei oska autoga sõita, kuigi vaevalt see väga keeruline automaat käigukastiga saab olla. 

Veidi teeb meele mõrudaks küll, kui turistid tulevad Denali rahvuspargi poolt ja räägivad, et nägid nelja karu, kolme karu, suurt karu, väikest karu, kaugelt karu, lähedalt karu. Ma olen näinud ainult söödud juurikaid. Peab vist varahommikul binokliga mäe otsa ronima ja perimeetri ülekäima. Aga ma magan nii sügavalt alati kella seitsmeni välja ja siis silmad avades tavaliselt Ethan ja Maude on oma ninadega mul padja juures ja tervitavad keelega üle näo tõmmates mul, niiet ma ei jõua seda blokeerida ka. Ei tea kaua nad nii tavaliselt ootavad. Kella kuuest saati äkki. Huvitav, mida nad mõtlevad samal ajal.

Maude on hüperaktiivne ja Ethan on selline zen koer. Väga rahulik ja tal on aega küll. Jalutuskäikudel ta jääb ka alati tavaliselt veidi tahapoole ja askeldab omaette. Ainuke aeg päevast kui ma teda põrkamas kahel jalal näen on siis kui õhtul kell 6 on söögiaeg. Ta on nagu karu. Võibolla tema ongi ainukene karu, keda ma siin näen. Aga see eest on ta karu keda ma näen lähedalt ja keda saab lausa kallistada. Karu mis karu.

Patsy Ann on ainukene koer, kes on ebanormaalselt aktiivne, kui hommikul kennelis poopi on vaja scoopida siis tema tuleb ketist lahti lasta sest muidu ta hüppab oma sitaste jalgadega püksid kuni nabani mustaks. Kuna ta oli sündides pime ja tal on ebanormaalselt suur overbite (alumine lõug on väiksem kui ülemine) ja ta on väga väikene siis temast kelgukoera kunagi ei saa. Aga iga elu on väärtuslik ja peale ravi sai ta mingisuguse nägemise tagasi. Umbes 10 meetrit näeb. Samas koerad kasutavadki kõige rohkem haistmismeelt. Zoya ja John üritasid teda ka toakoeraks treenida, kuid see ebaõnnestus, sest ta hüppab diivanile, toolile, lauale ja samas järjekorras märgistab kõik ära ka. Aga see ei tähenda, et ta täisväärtuslikku elu ei saaks elada. Ta on kaasas igal jalutuskäigul lahtiselt ja ta ema Phoebe toob talle endiselt igal hommikul midagi ka põhitoidu kõrvale. Põdrajala, kala, maisitõlviku - oleneb aastaajast. 

Koertel, kes siin kennelis elavad, on täisväärtuslik elu, olenemata sellest, milline oli nende minevik.

Kui kellelegi pakub huvi oma koera elu ka parimaks võimalikuks muuta siis soovitan Cesar Millan'i raamatut "Cesar's Way". Deepak Chopra't soovitan ka, tema raamatud on kahejalgsete elu parimaks võimalikuks muutmise jaoks.

Yesterday is history, tomorrow is a mystery but today is a gift - that is why it's called a present. Jah, ma vaatasin Kung Fu pandat.

Väike botaanikanurk kohalikest taimedest, mis mulle silma/kõrva jäänud:

Strawberry Spinach - viljaks on maasikad ja lehed on spinati maitsega ja samuti söödavad 

Fireweed - mitteametlik Alaska lill. Kasvab igalpool ja rahvasuu räägib, et kui lõpetab õitsemise siis tuleb lumi nädalapärast maha. Õitest tehakse moosi ja mett. Nimeks on fireweed, sest on esimene taim, mis kasvama hakkab peale tulekahju, kuna juured asuvad nii sügaval ja kannatada ei saa.

Growberry - Kasvab mustikatega samades kohtades, marjad on süsimustad ja vähem magusad.

Ja loomulikult mustikad ja jõhvikad.

Ja ma nägin täna kotkast, umbes 15 meetri kauguselt. Olime koertega järjekordsel jalutuskäigul, kui mäeotsa jõudes lendas eiteakust suur kotkas. Aga selle ajaga, kui mina oma fotoka välja võtsin ja selle käima panin oli kotkas uhanud juba niikaugele, et aru eriti ei saagi, kas tegemist kulli või tuviga.

Eile sadas rahet. Pädev.

Elame põneval ajal

Viimased 6 päeva on sadanud väikese erandiga eile umbes pool tundi, kui päike tuli välja ja hetkega kuivatas kõik lombid ära. Päike on siin kõrgendikul piisavalt intensiivne selleks. Aga pikka pidu ei olnud ja seal kus oli lomp ja see aurustus oli lomp jälle tunni pärast. Loodus ei salli tühja auku?

Koertel aga ei tundu eriti midagi selle vastu olevat, et sajab enamiku ajast. Kui Zoya ja John oleksid kodus siis käiks kibe trenn atv ees. Vihmaga on hea treeningut teha, sest loodusrajal on kõik tiigikesed, mis teele jäävad vett täis ja koerad saavad ennast nendes jahutada.

Võtsin ka julge sammu ette ja läksin Demoniga jalutama eile, kuna see, et ta ainukesena selle aja jooksul jalutuskäigul ei saa teha pole päris aus tema suhtes. Koguneb liiga palju kasutamata energiat ja selle tagajärjel on frustratsioon kerge tulema. Kuna Demon on päästetud koer, kelle minevikus on mitu rünnakut nii teiste koerte kui ka inimeste suunas siis pole mõtet tema positiivses arengus minna tagasi. Kõik läks suurepäraselt, jõudu on tal meeletult aga meelega võtsin ette raskema jalutuskäigu, kus ronisime mitmest järsust mäest ülesse, eesmärk oligi ta ära väsitada. Geniaalne idee iseenesest, aga ma ei mõelnud sellepeale, et nendest mägedest on vaja ka alla tulla. Niikuinii on kelgukoertega rihma otsas jalutamas käia teps teine teema, sest neil on sünnist saati sisemine tõmme vedada, olgu see siis puuhalg, kelk, atv või Marion. Tänu tundra effektiivsele samblakattele olid maandumine pehme ja Demon, dzentelman nagu ta on, ootas viisakalt ära, kuni ma ennast püsti jälle ajasin. Kokkuvõttes julge ettevõtmine ja Demon sai oma füüsilise koormuse kätte ja mina julgust juurde. Ega selles, et Demonil selline negatiivne minevik on ei ole tema süüdi. Alati on agressiivsete koerte taga põhjuseks omaniku vale suhtumine. Koeral peab olema karjajuht ja see karjajuht peab olema inimene. Koer peab saama piisavalt füüsilist koormust, paigas peavad olema reeglid ja koerale peab näitama kui armastatud ta on. Just sellises järjekorras, nagu Cesar Millan kirjutab: exercise, boundaries, affection. Nii käib see hundikarjas samamoodi. Päeval migreerutakse suurel maaalal ja otsitakse süüa, karja hierarhia on paigas ja järgitakse karjajuhti ja kui kõik on söönud siis mängitakse ja seejärel puhatakse.

Vahepeal oli üks majake ka väljarenditud ühele paarikesele Washingtonist. Seni ilmselt kõige mitteameerikalikud ameeriklased. Zoya hoiatas mind, et tavaliselt, kui ameeriklased tulevad öömajale ja näevad, et on välikäimla siis krimpsutatakse kulmu ja minnakse minema. Ja kui tulevad turistid Euroopast siis keegi ei tee sellest suurt numbrit ja kõik on pigem vaimustunud ööbimisest palkamajakeses, mis asub väikese liustiku järvekese (kettle pond nagu neid nimetatakse) kalda kohal rõduga, millelt on miljonivaade Alaska rikkumata loodusele. Palkmajakesed on järsu kalda kohal niiet rõdult on umbes 10 meetrine kukkumine alla, mitte et keegi seda peaks tegema ja pole ka soovitatav sest kettle pond on vaevalt paari meetri sügavune.

Täna käisin Sebe, Maude, Phoebe ja Ethaniga (jah, kõik koerad) jalutuskäigul mööda jõge ülesvoolu. Esimesel siinviibitud päeval, kui Johni ja Zoyaga käisime koertega jalutamas siis John näitas mulle eelmisel sügisel karu poolt kaevatud auke, mida ta juurikate söömiseks teeb. Täna oli jõekaldal paar sarnast auku ja need olid alles tehtud, juurikad alles murtud. Võttis veidi kõhedaks seest küll, hoobilt. Nii ma siis tegin kannapöörde ja pisut kõrgendatud häälega lauldes seadsin sammud kodupoole. Võimalik, et paar korda kiiremini kui tulles. Miks lauldes? Sest nii ütleb karuvältimise juhend. Jah, selline on täitsa olemas ja Denali rahvusparki sisenedes näiteks tuleb need kohustuslikus korras läbilugeda. Mitte mingil juhul ei tohi karu märgates jooksma hakata ja karjuda. Tuleb endast märku anda lauldes või valju häälega rääkides ja rahulikus tempos taganeda. Ja kui karu tagajalgadele tõuseb siis ei tähenda see seda, et pidu sinujaoks läbi on. Ta lihtsalt üritab sinu lõhna õhust kättesaada, tõenäoliselt selleks, et teinekord sellist kohtlast õõvastava häälega kahejalgset vältida.

Kenneli ümbruses karu, põtra või caribou'd näha lootust ei ole, sest koerte haukumine või (h)ulgumine hoiab nad eemal. Ulgumisest või hulgumisest rääkides on see täitsa omaette elamus. Kui väljas on hämaraks läinud ja koerad on kuudi katustel pea kuklasse ajavad ja hulguma hakkavad nagu hundid. Väga ürgne elamus. Ja seda maailma parimate atleetide poolt. Koeramaailma Michael Johnsonid ja Usain Bolt'id (see Jamaica eputrilla jooksija).

Kutsikate ema Kashmere hüppas täna üle aediku. Ja seda tunnike peale seda, kui ma olin temaga pika jalutuskäigu ettevõtnud. Ilmselgelt on tal nendest villand. Kui viis jupatsit iga jumala sekund huilgavad ja niutsuvad ja halavad siis võivad ülemisel korrusel kellad olla küll. Aga teiste koerte ees talle järgi ma ka ei tormanud ja tagaajama ei hakanud. See annaks automaatselt valesid signaale nii talle kui ülejäänud kennelile, kes mõnuga jälgisid olukorda. Calm assertive nagu ma olin hüüdsin ma paar korda teda nime järgi ja seisin ühes kohas. Aega läks umbes 10 minutit aga ta tuli ise minu juurde. Lugedes seda ei tundu võibolla nii suur saavutus aga oi ma olin endaga rahul. Igatahes panin ma ta kutsikate aediku kõrval olevasse kuuti asuma nüüd. Vähemalt on kindel, et ei pane ajama jälle, sest ta ei ole väga road smart nagu näiteks majakoerad Ethan ja Maude on.

Maude on eriti andekas, tal on saksa lambakoera nutikus ja alaska huskey atleetlikus. Nii ei ole temajaoks suur pingutus püüda tundrahiiri. Tavaliselt, kui ma jõekaldal kuudi katusel oma meile kirjutan ja loen siis ta istub mu kõrval ja täiesti ootamatult teeb kahemeetrise hüppe võssa ja tuleb välja piiksuv hiir hammaste vahel. Sööb ära ka, krõmpsub suus ja puha.

2.aug hommikul kell 6 väljus valge A-rühma buss Anchoragest Glennalleni poole. Jutukas bussijuht paljastas muidugi esimese 15 minuti jooksul, et teda on relvaga kõhtu lastud ja et kuul välja saada siis arstid ütlesid, et seda saab ainult "tagaukse" kaudu teha. Ja juht nimega Don keeldus sellest, ütles, et ta on neitsi ja pigem hoiab kuuli endas. Soliidne. Jahimees nagu selgus, aga pol.e 6 aastat jahil käinud. Küll aga rääkis mahlakaid lugusid erinevatest loomadest, kes tal Anchorage-Fairbanks otsal teepeale satuvad. Karud, jänesed, põdrad, põhjapõdrad ja okassead. Minul õnnestus kokkulugeda 6 allaaetud okassiga teepeal. Nad on päris suured ja aeglased loomad, jääb natukene arusaamatuke, kuidas neile otsasõitmist vältida ei suudeta. Samas, kui sul on ühelpool kaljusein ja teiselpool laugjas org, mis lõppeb kärestikulise jõega siis võibolla tuleb jah teha kiire man vs wild otsus. Seega, minu arvestuste kohaselt on see 6:0. Veel nägin rasvaseid jäneseid, maaoravaid, põhjapõtra ja kotkaid. Nemad olid ja jäid kõik õnneks ellu. Maaoravad on naljakad. Nagu orav aga saba on lühike ja neile meeldib kahe tagajala peal seista. Jah, nagu Tiku ja Taku, couldn't be more right nagu. Don rääkis ka sellest, kuidas Glennalleni lennuväljale ei saa mõnikord maanduda, sest umbes 30 pealine põhjapõdra, või caribou nagu neid siin nimetatakse, seltskond on maandumisrajal ja ei mõtlegi ära minna. Siis ükskord oli ühel lennukil kütus otsa saanud ja tuli maanduda otse maanteele. Don ütles, et kui karu või caribou teel vastu tuleb siis on nagu selge mida teha, aga kui sulle tuleb vastu lennuk siis paneb veidi pead kratsima küll. 

Glenallenisse saabudes oli Zoya mul vastas ja sain rõõmsalt oma matkapaunad ühest autost teise tõsta ja loomulikult tänu magamata ööle ja neljale lennule jätsin ma oma kileka maha. Aga better luck next time ja ehk saan siis 23ndal kätte. Vaatab seda asja. Glenallenist sõitsime Paxsonisse ühte maantee äärsesse dinerisse, sõime juustukooki ja jõime kohvi. True American experience. Ja sealt siis veel sõitu umbes 200miili. Viimased 42 miili sõitsime mööda Denali Highwayd, mis on paljukiidetud igalpool oma vaatamisväärsuste poolt, ei mitte mingite inimkätepoolt kokkuklopsitud ehitiste pärast vaid looduse pärast. Teepeale jääb mitmeid liustikke ja erineva kõrgusega mägesid, mis listike liikumise tagajärjel on moodustunud. Liustiku järved ja kärestikulised jõed. McLareni kõrgendik, kus mina viibin on 4086 miili merepinnast ja kui päike siin paistab siis võtab korralikult. Taustal on näha Mount Hayes, mis on üle 4 kilomeetri kõrge.

3.aug Käisime Zoyaga atv'dega 11 miilisel McLarenis loodusrajal sõitmas. Rajal sõites tuleb ületada mitmeid ojasid ja väikseid tiigikesi ja on päris järske laskumisi ja tõuse. All orus liugleb McLareni jõgi, mis saab alguse samanimelisest liustikust. Orgu jääb ka mitmeid erineva suurusega tiike ja järvi. Paljude tiikide keskel on kopra majakesed ja osades järvedes pesitsevad luiged. 

4.aug Sõitsime Zoya, Johni ja Jonaga Paxsonisse, kus asub nende talvemaja, kus nad elavad septembrist aprillini, niikaua kuni Paxsoni järv on jääs. Maja on otse järvekaldal ja kui järv on jääs siis on suur nö. spordiväljak ukse ees. John putitas Dodge pickupi korda ja tuli välja, et mina pean sellega Denalisse tagasi sõitma, sest auto jääb minu kasutusse kolmeks nädalaks. Mitte, et mul load Eestisse jäid, samas neist poleks ilmselt mingit kasu. Õnneks oli manuaal käigukastiga aga turvavöö ei töötanud. John ütles, et seda pole kunagi vaja olnud. Samas kui ma sellise suure tankiga ringi sõidaks koguaeg siis ma võibolla ka ei muretseks nagu eriti. Tagasitee oli 80 miili, millest üks osa on kruusatee. Denali Highway esimesed 20 miili on asfalteeritud, kuid edasi ülejäänud tee on kõik kruusatee. Ega seda nagu eriti mõtet ei olegi asfalteerida, sest talvel on Denali Highway suletud, kuna siinsed temperatuurid langevad väga madalale, lume paksus suur ja laviinid tavaline nähtus. Siin on isegi suvel, kui pikalt sadanud mudalaviinid teel vahest. Ainus tark viis talvel siin liikumiseks on koerarakend. Seetõttu korraldatakse siinsete mägede vahel ka mitmeid 200 ja 400 miiliseid võistluseid, mis on vajalikud, et kvalifitseerida Iditarodile või Yukon Questile. Nendel eelvõistlustel osalemine ona vajalik selle jaoks, et uustulnukad oma nina liiga püsti ei ajaks ja ennast supermäniks ei peaks, sest varem, kui eelvõistlustel osalemine ei olnud vajalik ja tuli mees metsast oma koertega 1000 miili võistlusele siis oli liiga palju katkestamisi ja liiga palju koeri sai surma musheri vähese kogemuse tõttu. Seda nii koerahoolduse kui vale jooksutempo tõttu. 90 protsenti nendel võistlustel kuidas läheb oleneb sellest, kuidas sa oma koerasid tunned, neid hooldad, neid toidad ja kõigest 10% sõltub sellest, mida sina kelgul teed. Zoya osaleb ka 2010 aasta Iditarodil ja treenimine selleks algab juba augustis. Enne lume mahatulekut treenitakse koerasid atv'ga. Tavaliselt pannakse 10 koera rakent atv ette ja vabakäikul lastakse seda vedada loodusradadel. Kruusateel joostes lõhuvad koerad oma käpad liiga kergesti aga mulla, kruusa, liiga, rohu ja vee vaheldumisel on treening kõige parem. Esimesed treeningud on reeglina paari miilised ja üritatakse hoida tempot 12 miili tunnis. See on ka keskmine võistluskiirus. Tasapisi läheb vahemaa pikemaks 10, 20, 50 jne miili. Tehakse ka intervallkiiruse trenni, mis tähendab, et koerad jooksevad paar miili kiirusega 16 miili tunnis ja peale seda jooksevad paar miili 9 miili tunnis. Nagu hobustel on ka koertel erinevad jooksustiilid: galopp, traav jne.

John tõigi näite, et koerad on poolenisti hobused poolenisti inimesed. 

Zoya on endine modell ja plaadifirma esindaja, kes 2002 aastal tegi elus kannapöörde ja tuli Alaskale elama. Alguses töötas ta ühes kennelis händlerina, kuni otsustas ise oma kenneli luua. Ostis omale koerad ja elas ühetoalises majakeses keset Alaska metsikut loodust. Paar aastat peale seda kohtus ta Johniga, kes on kahekordne Yukon Questi tsempion. Seda peetakse kõige raskemaks rakendispordivõistluseks maailmas, kuna pikkus on sellel 1000miili ja vahepeatuseid on ainult 6. See tähendab seda, et läbima peab pikemaid vahemaasid ja ööbima peab kelgus keset karmi talve, kus temperatuur küündib -50C. Kuna territoorium on suhteliselt asustamata siis peab kõik eluks vajalik kaasas olema, kuid samas ei tohi kelk ka ülekaalus olla, sest see tõmbab koerte kiiruse alla. Iditarod on samuti 1000 miiline, kuid sellel võistlusel on 16 vahepeatust ning rada läheb ka läbi väikeste külade ning lõppeb Nome's. Raja kõige raskem osa on Beringi mere rannik, kus on kõige tugevamad tuuled ja temperatuurid väga madalad.

5.aug Alates neljandast augustist läks ümbruskonnas suhteliselt uduseks ja põhjuseks on see, et Fairbanksi lähedal on 8 erinevat metsatulekahju ning tuul on kandnud kõik selle suitsu siiapoole. Liustikku ja mägesid näha pole, nähtavus on suhteliselt väike. Täna aga sadas terve päeva korralikku paduvihma. Tundub, et koertele jällegi selline ilm meeldib, sest kui ma hommikul kell 7 oma aknast väljavaatasin siis pooled nendest olid oma kuutidest väljas ja seisid paduvihmas endal kaifunn nägu peas. Samas, kui nende koerte ideaalne töötemperatuur on alla nulli siis pole ka ime. Kui ma räägin pooltest koertest kes siin on siis on selleks arvuks veidi üle 10 koera. Tegelikult on kenneli suurus 50 koera, kuid veidi üle poole neist on aprillist kuni poole septembrini Skagways Alaskal ja teevad igapäevaseid tuure kruiisilaeva turistidele. See on seesama koht, kus Maria Kupinskaja oli 2006 aastal. Skagwaysse saadeti kõik aktiivsed võistlustel osalevad koerad ja koju kennelisse jäid üle 10 aastased koerad, kes on aktiivsest võistlemisest pensionile jäänud või kes igapäevaselt enam ei sõida. Ja koju jäid ka kõige paremad võistluskoerad, et nendega midagi ei juhtuks. Niiet siin kennelis on kirju seltskond!

6.aug terve hommiku sadas tugevat paduvihma aga see on just ideaalne ilm koerte jaoks ja selleks, et nendega trenni teha atv'l. Käisin kaks korda Zoyaga ja ühe korra Johniga kaasas. Kaks inimest atv'l treenimise puhul on hea selleks, et kui ühel on vaja kiiresti maha hüpata ja juhtkoera juurde joosta siis teine saab pidureid peal hoida. Näiteks Zoyaga esimest ringi tehes, käis ühel juhtkoeral mingi klikk peas ja ta tormas rajal kõrvale 70 kraadisest kruusasest kallakust alla. Zoya hüppas atv'lt maha, mina hoidsin pidureid ja ennast mitte püksilaskmast ja Zoya suunas koerad uuesti õigele teele.

7.aug hommikul käisin Johniga kaasas treeningjooksul ja peale seda tuli kaks turisti, kes ostsid ka sõidud atv'l, niiet pooletunni jooksul tuli 21 koeralt rakmed peale panna ja atv ette rakendada ja peale sõitu rakmed ära võtta ja kiirelt jõest neile värsket vett tuua. Rakmete peale panemine on täitsa lihtne, kui seda juba 5ndat ja 10ndat ja 30ndat korda teha. Koerad lähevad täiesti pööraseks, kui nad rakmeid näevad ning kui nad ketist lahti võtta siis on tunne nagu oleks käes kohver, mille sees on tsentrifuug mis töötab täispööretel. 

Täna asusid ka elanikud ühte rendimajakesse, kolm seiklejat Uus-Meremaalt. Nad jäävad siia kaheks või kolmeks ööks ja peale seda esmaspäeval on kaks rendimajakest välja reserveeritud. Minu ülesandeks on peale seda kui uusmeremaalased lahkuvad kõik korda teha: nõud, voodipesu, värskeveenõu täita allikas 6 miili kaugusel, ja uued inimesed sisse registreerida. Lisaks pean ma neljal päeval nädalas olema ka suveniiripoes, sest ülejäe lodges peatuvad Princess Cruises bussid, mis on täis kruiisilaeva turiste ja nad vahest laveerivad ka üle silla siia kenneli poole. Ja esitavad igasuguseid naljakaid küsimusi ja reeglina ei osta eriti midagi. Suveniirpoes või giftshopis on müügil peamiselt kenneliga seotud asju: t-särke, pusasid, postreid, postkaarte. Kõik rahad müügist lähevad koerte toidu ja hoolduse jaoks ja Iditarodi jaoks. Samas on müügil ka igasugust Alaskaga seonduvat. Näiteks, mustikamoosi, seepi, teed, fotosid, mett ja kuna Zoya valmistab ka ehteid siis need on müügil. Oma ehetes kasutab ta okassea okkaid. Need on saadud kas elusalt okassealt mingi spetsiaalse harjaga, mis okassiga väga endast välja ei aja, või siis tuuakse neile teepeal allaaetud okassiga ja saadakse need okkad sealt. Kõik on ringluses. 

Kaks majakoera Ethan ja Maude kolisid täna siis minu toanaabriteks niikauaks kuni teised on ära. 

8.aug. Esimene öö koos uute toanaabritega möödus edukalt, keegi ei norska meist, tore. Ärkasime kolmekesi kell 7 ja Maude mõtles kohe minu unesegasust ärakasutada  ja voodisse proovida tulla. Murdosasekundist see plaan läkski tal läbi aga siis saatsin ta õue. Muidu magavad nad mul voodi ees. 

Kui alguses arvasin ma, et tõenäoliselt ma ei suuda ühtegi müüki teha suveniiripoes, sest ma pole mingi Iditarodi või Yukon Questi võitja siis täna pooleks päevaks olen ma juba ligi 100 dollari eest asju müünud. Kui mõni turist siia laveerib siis ma räägin neile sellest, kuidas Crazy Dog Kennel on üks väheseid, kus rehabiliteeritakse probleemseid kelgukoerasid, kes on toodud teistest kennelitest või Fairbanksi varjupaigast. Vähene sellesmõttes, et tegemist on võistluskoerte kenneliga. See tähendab seda, et kõrvuti kuutides on 5000 dollariline kelgukoer heast võistluskorte sugupuust ja eutanaasiast päästetud Alaska Huskey varjupaiga koer, kelle vanematest ei tea midagi, ning kelle vanuski on teada pluss miinus paar aastat. Aga kõiki koheldakse sarnaselt.

9-12.aug Ma tean, et ma olen siin üksinda koertega aga mul on nii palju teha, et ei jõuagi iga päev kirjutada midagi. 28 koera, gift shop, kaks rendimajakest nõuavad kõik oma. Koerad on prioriteet number üks ja 28 koera on täitsa piisav, et päev sisustada. Söök, vett jõest tuua, scoopida poopi, kammida, masseerida, jalutamas käia nendega. Lennukid on ka igapäev lennanud ja koertele see üldse ei meeldi. Tuleb välja, et Denali asub hävitajate treeningtsoonis. Eriti, kui hävitajad helibarjääri ületavad ja korralik põmakas käib. Koerale on raske selgeks teha, et kõik on korras. Jõgi on ka madalale vajunud ja olen koertega allavoolu jalutada saanud mööda jõe keskel olevat saarekest. Naljakas, et siin kohapeal olles pole ma veel ühtegi põtra ega caribou'd näinud. Jalutamas käies näen koguaeg kabjajälgi ja pabulaid, aga reaalset tegelast ikka ei ole näinud. Nägin ka karu poolt kaevatud juurikaauke, hakkas veidi kõhe, hakkasin kohe laulma valjuhäälega. Marvin Gaye, ma tänan sind meeldivate sõnade ja meloodia eest, kahtlemata. Blueberry pancake olen ka mitu korda juba küpsetanud ja üks pere kes ühe öö siin oli korjas ka mitu ümbri täit ja nad korjasid mulle ka. Ja ikka on kõik kohad neid täis. Ääretult oivaline, et minu internetipunktiks on jõekaldal asuva koerakuudi katus. Originaalsemat kohta oleks keeruline väljamõelda. Jah, ma saaks ka üle jõe asuvasse lodge minna laua äärde kohvitassiga nagu see tavaliselt käib. Kuid värkse õhk, jõevulin, ja vaade liustikule ja mägedele on teps teine tera. Parem. Ja mis sest, et wifi levi pole just kõigeparem ja ma ei tohi oma jalgade asendit muuta terve selle aja, kuid ma meili saadan, ajab asja ära. Siin oldud aja jooksul olen ma juba suhelda saanud saksa, hispaania, vene ja loomulikult inglisekeeles. Ma räägin isegi koertega inglisekeeles. Ma ei tea ise ka miks, proovisin eestikeeles ja neil tundub, et polnud midagi selle vastu aga endal oli naljakas. Üks päev sai isegi ühe Vietnami sõja veteraniga venelasi tagakirutud. Tema rääkis mulle, kuidas ta 40 aastat tagasi Leningradis ja Moskvas käis ja kuidas venelased neile igasuguseid pikette korraldasid ja mina rääkisin meie pronkssõduri kammajaad. Üks päev astus giftshoppi üks vanem proua lõuna osariikidest ja out of nowhere hakkas Obamat mahategema ja rääkima, kuidas Bush oli ikka õigemees ja kuidas nüüd ta Ameerikat armastab ja seda, et vee sisse jääd pannakse. Ta isegi ei jätnud dollarilist donationit kennelile. Selliseid leidub ka, igalpool, eriti Ameerika lower 48 osariikides, nagu neid Alaskal kutsutakse. Alaska on 1/2 ülejäänud Ameerikast pindalalt ja iga inimese kohta tuleb tõenäoliselt 50 metslooma või rohkem. Inimesed elavad siin loodusega koos, mitte ei tööta sellele vastu, sest olgem ausad, -50, lumelaviinid, igijää, tugevad tuuled on tingimused, milles peab hakkama saama. Uskumatu, et ma pole kunagi varem peanutbutter jelly võipsi omale teinud ja et meil kuuma apple siderit ei müüda ja et ma kodus kunagi blueberry pancake teinud ei ole. 

Nüüd oskan ma siis generaatorit kasutada, akusid laadida, propaan küttega veepaaki tööle panna, veepumpa käivitada, ATV'ga sõita, ja mitte ainult vaid kruusateel 45 kraadistest mägedest ülesse ja alla sõita ja veekogusid sellega läbida, kelgukoertele rakendeid peale panna. Ja ma pole siin isegi veel poolt aega olnud. Ja ma naudin absoluutselt iga hetke. Isegi hommikul kell 7 ärkamist külma majakesse ja vihmakäes koerte pabulaid korjata kühvliga. Need tänulikud karvaste neljajalgsete pilgud on seda kõike väärt! Eriti kui enamik neist on läbinud Iditarodi või Yukon Questi. Minu austus nende loomakeste vastu on kasvanud meeletult ja see oli juba ennem nii suur. Inimene ja koer, juba tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid aastaid käsikäes. Hea koostöö!

Kennelis on kokku 23 koera ja 5 kutsikat. Kaks koera on nö. toakoerad. Ethan on 11 aastane valge Siberi Huskey ja Mardy (4) on Saksa lambakoera ja Alaska Huskey segu. Saksa lambakoera omadused löövad tal tugevalt esile, eriti siis kui mõni kenneli kelgukoer on lahtiselt, siis Mardy haugub tal kõrva juures ja üritab karjatada ühelt poolt ja teiseltpoolt. Ethan on vanarahu ise, ta on algusest peale Zoyaga igalpool kaasas olnud juba sellest ajast, kui ta veel Winsconsinis elas. Phoebe, üks sinisilmne Alaska huskey on ka suurema osa ajast lahtiselt ning tal on komme oma juba 2 aastasele kutsikale Patsyle igal hommikul midagi kuudi juurde tuua, kord on see jõest püütud kala, kord mõni väikeloom, üks hommik oli maisitõlvik. Eelmine sügis oli Phoebe kuudi juurde põdrajalad toonud, mille jahimehed olid tundrasse jätnud. Kokku pandav põder - pole paha mõte. John ütles, et Phoebe on esimene Alaska Huskey, keda tema on näinud, kes suudab jõest järjest kuus kala välja tuua. 

Ligi pooled kennelis olevatest Alaska Huskey'dest on päästetud Fairbanksi varjupaigast või teistest kennelitest, kui omanikud on otsustanud, et koerast ei saa asja kelguvedamisel või neil on iseloomu probleeme olnud. Näiteks üks koer, Demon (4) päästeti magama panemisest, kuna tal on komme tüli norida teiste koertega ja neid hammustada ja ka meessoost händlereid. Kuid nüüd, kus nad on 2,5 aastat tema kallal vaeva näinud ja sotsialiseerinud teda siis hakkab Demonist väga hea kelgukoer saama. Tal on suur potensiaal, kuna ta on tugev ja kindlameelne ja ei ole arg, eilsel treeningul pani John ta juhtkoera positsioonile üksi ja kuigi ta keeramisel just kirkaim kriit karbis polnud (8 käsklust ja lõpuks pidi John atv pealt maha hüppama ja näitama suuna kätte) suutis ta ülejäänud koerad ilusti jooksma panna ja peatumisel reageeris  kohe. Tema lähedal olles peab väga kindlameelne olema ja ei saa endas kahelda. Näiteks esimene kord, kui ma talle süüa viisin siis keerasin talle lollipeaga selja ja ta hüppas mulle tagumikku. Aga peale seda rääkis mulle John täpsemalt, kuidas ennast üleval pidada Demoni lähedal ja peale seda on kõik ilusti sujunud.  Minumeelest on Demon on üks suur kutsikas lihtsalt.

Kenneli vanim koer on 16 aastane sinisilmne Alaska Huskey Hanzel. Ta on endiselt energiat täis ja suudab ka rakendi ees joosta, kuid aktiivsest võistlemisest on ta pensionile jäänud. Tema kuut on kutsikate aia juures ning Zoya ja John kutsuvad teda Nannyks, sest igakord, kui kutsikad aedikust välja lastakse siis suunduvad nad otse Hanzeli juurde ja hakkavad temaga mängima. Naljakas on vaadata kui hoolitsev Hanzel nendega on, togides neid ninaga ja lakkudes nende peasid.

Kutsikaid on 5 ja neil on kõigil merega seotud nimeda: Seal, Seagull, Sandy, Stormy ja Salty. Ema nimeks on Kashmir ja ta on liisitud sisse niikauaks kuni kutsikad umbes 5 kuuseks saavad või siis kui Kashmere ise märku annab, et ta kutsikate lähedal olla enam ei soovi. Umbes 5 kuuselt hakkavad kutsikad omavahel ka rohkem nääklema ning siis on õige aeg igal ühel oma majja elama hakata. Esimesed rakmetega tutvumised ja treenimine algab 6 kuuselt. Kahekuuselt algas kutsikate sotsialiseerimine muu maailmaga. Jalutuskäikudel on lisaks nende emale kaasas paar teist kelgukoera, et kutsikad harjuksid teiste suurte kortega ning iga päev tuleb valida veidi erinev teekond, et nad harjuksid kruusa, liiva, sambla ja veega. Esimese ujumistunni saidki nad umbes kahe kuuselt.