Elame põneval ajal

Viimased 6 päeva on sadanud väikese erandiga eile umbes pool tundi, kui päike tuli välja ja hetkega kuivatas kõik lombid ära. Päike on siin kõrgendikul piisavalt intensiivne selleks. Aga pikka pidu ei olnud ja seal kus oli lomp ja see aurustus oli lomp jälle tunni pärast. Loodus ei salli tühja auku?

Koertel aga ei tundu eriti midagi selle vastu olevat, et sajab enamiku ajast. Kui Zoya ja John oleksid kodus siis käiks kibe trenn atv ees. Vihmaga on hea treeningut teha, sest loodusrajal on kõik tiigikesed, mis teele jäävad vett täis ja koerad saavad ennast nendes jahutada.

Võtsin ka julge sammu ette ja läksin Demoniga jalutama eile, kuna see, et ta ainukesena selle aja jooksul jalutuskäigul ei saa teha pole päris aus tema suhtes. Koguneb liiga palju kasutamata energiat ja selle tagajärjel on frustratsioon kerge tulema. Kuna Demon on päästetud koer, kelle minevikus on mitu rünnakut nii teiste koerte kui ka inimeste suunas siis pole mõtet tema positiivses arengus minna tagasi. Kõik läks suurepäraselt, jõudu on tal meeletult aga meelega võtsin ette raskema jalutuskäigu, kus ronisime mitmest järsust mäest ülesse, eesmärk oligi ta ära väsitada. Geniaalne idee iseenesest, aga ma ei mõelnud sellepeale, et nendest mägedest on vaja ka alla tulla. Niikuinii on kelgukoertega rihma otsas jalutamas käia teps teine teema, sest neil on sünnist saati sisemine tõmme vedada, olgu see siis puuhalg, kelk, atv või Marion. Tänu tundra effektiivsele samblakattele olid maandumine pehme ja Demon, dzentelman nagu ta on, ootas viisakalt ära, kuni ma ennast püsti jälle ajasin. Kokkuvõttes julge ettevõtmine ja Demon sai oma füüsilise koormuse kätte ja mina julgust juurde. Ega selles, et Demonil selline negatiivne minevik on ei ole tema süüdi. Alati on agressiivsete koerte taga põhjuseks omaniku vale suhtumine. Koeral peab olema karjajuht ja see karjajuht peab olema inimene. Koer peab saama piisavalt füüsilist koormust, paigas peavad olema reeglid ja koerale peab näitama kui armastatud ta on. Just sellises järjekorras, nagu Cesar Millan kirjutab: exercise, boundaries, affection. Nii käib see hundikarjas samamoodi. Päeval migreerutakse suurel maaalal ja otsitakse süüa, karja hierarhia on paigas ja järgitakse karjajuhti ja kui kõik on söönud siis mängitakse ja seejärel puhatakse.

Vahepeal oli üks majake ka väljarenditud ühele paarikesele Washingtonist. Seni ilmselt kõige mitteameerikalikud ameeriklased. Zoya hoiatas mind, et tavaliselt, kui ameeriklased tulevad öömajale ja näevad, et on välikäimla siis krimpsutatakse kulmu ja minnakse minema. Ja kui tulevad turistid Euroopast siis keegi ei tee sellest suurt numbrit ja kõik on pigem vaimustunud ööbimisest palkamajakeses, mis asub väikese liustiku järvekese (kettle pond nagu neid nimetatakse) kalda kohal rõduga, millelt on miljonivaade Alaska rikkumata loodusele. Palkmajakesed on järsu kalda kohal niiet rõdult on umbes 10 meetrine kukkumine alla, mitte et keegi seda peaks tegema ja pole ka soovitatav sest kettle pond on vaevalt paari meetri sügavune.

Täna käisin Sebe, Maude, Phoebe ja Ethaniga (jah, kõik koerad) jalutuskäigul mööda jõge ülesvoolu. Esimesel siinviibitud päeval, kui Johni ja Zoyaga käisime koertega jalutamas siis John näitas mulle eelmisel sügisel karu poolt kaevatud auke, mida ta juurikate söömiseks teeb. Täna oli jõekaldal paar sarnast auku ja need olid alles tehtud, juurikad alles murtud. Võttis veidi kõhedaks seest küll, hoobilt. Nii ma siis tegin kannapöörde ja pisut kõrgendatud häälega lauldes seadsin sammud kodupoole. Võimalik, et paar korda kiiremini kui tulles. Miks lauldes? Sest nii ütleb karuvältimise juhend. Jah, selline on täitsa olemas ja Denali rahvusparki sisenedes näiteks tuleb need kohustuslikus korras läbilugeda. Mitte mingil juhul ei tohi karu märgates jooksma hakata ja karjuda. Tuleb endast märku anda lauldes või valju häälega rääkides ja rahulikus tempos taganeda. Ja kui karu tagajalgadele tõuseb siis ei tähenda see seda, et pidu sinujaoks läbi on. Ta lihtsalt üritab sinu lõhna õhust kättesaada, tõenäoliselt selleks, et teinekord sellist kohtlast õõvastava häälega kahejalgset vältida.

Kenneli ümbruses karu, põtra või caribou'd näha lootust ei ole, sest koerte haukumine või (h)ulgumine hoiab nad eemal. Ulgumisest või hulgumisest rääkides on see täitsa omaette elamus. Kui väljas on hämaraks läinud ja koerad on kuudi katustel pea kuklasse ajavad ja hulguma hakkavad nagu hundid. Väga ürgne elamus. Ja seda maailma parimate atleetide poolt. Koeramaailma Michael Johnsonid ja Usain Bolt'id (see Jamaica eputrilla jooksija).

Kutsikate ema Kashmere hüppas täna üle aediku. Ja seda tunnike peale seda, kui ma olin temaga pika jalutuskäigu ettevõtnud. Ilmselgelt on tal nendest villand. Kui viis jupatsit iga jumala sekund huilgavad ja niutsuvad ja halavad siis võivad ülemisel korrusel kellad olla küll. Aga teiste koerte ees talle järgi ma ka ei tormanud ja tagaajama ei hakanud. See annaks automaatselt valesid signaale nii talle kui ülejäänud kennelile, kes mõnuga jälgisid olukorda. Calm assertive nagu ma olin hüüdsin ma paar korda teda nime järgi ja seisin ühes kohas. Aega läks umbes 10 minutit aga ta tuli ise minu juurde. Lugedes seda ei tundu võibolla nii suur saavutus aga oi ma olin endaga rahul. Igatahes panin ma ta kutsikate aediku kõrval olevasse kuuti asuma nüüd. Vähemalt on kindel, et ei pane ajama jälle, sest ta ei ole väga road smart nagu näiteks majakoerad Ethan ja Maude on.

Maude on eriti andekas, tal on saksa lambakoera nutikus ja alaska huskey atleetlikus. Nii ei ole temajaoks suur pingutus püüda tundrahiiri. Tavaliselt, kui ma jõekaldal kuudi katusel oma meile kirjutan ja loen siis ta istub mu kõrval ja täiesti ootamatult teeb kahemeetrise hüppe võssa ja tuleb välja piiksuv hiir hammaste vahel. Sööb ära ka, krõmpsub suus ja puha.