2.aug hommikul kell 6 väljus valge A-rühma buss Anchoragest Glennalleni poole. Jutukas bussijuht paljastas muidugi esimese 15 minuti jooksul, et teda on relvaga kõhtu lastud ja et kuul välja saada siis arstid ütlesid, et seda saab ainult "tagaukse" kaudu teha. Ja juht nimega Don keeldus sellest, ütles, et ta on neitsi ja pigem hoiab kuuli endas. Soliidne. Jahimees nagu selgus, aga pol.e 6 aastat jahil käinud. Küll aga rääkis mahlakaid lugusid erinevatest loomadest, kes tal Anchorage-Fairbanks otsal teepeale satuvad. Karud, jänesed, põdrad, põhjapõdrad ja okassead. Minul õnnestus kokkulugeda 6 allaaetud okassiga teepeal. Nad on päris suured ja aeglased loomad, jääb natukene arusaamatuke, kuidas neile otsasõitmist vältida ei suudeta. Samas, kui sul on ühelpool kaljusein ja teiselpool laugjas org, mis lõppeb kärestikulise jõega siis võibolla tuleb jah teha kiire man vs wild otsus. Seega, minu arvestuste kohaselt on see 6:0. Veel nägin rasvaseid jäneseid, maaoravaid, põhjapõtra ja kotkaid. Nemad olid ja jäid kõik õnneks ellu. Maaoravad on naljakad. Nagu orav aga saba on lühike ja neile meeldib kahe tagajala peal seista. Jah, nagu Tiku ja Taku, couldn't be more right nagu. Don rääkis ka sellest, kuidas Glennalleni lennuväljale ei saa mõnikord maanduda, sest umbes 30 pealine põhjapõdra, või caribou nagu neid siin nimetatakse, seltskond on maandumisrajal ja ei mõtlegi ära minna. Siis ükskord oli ühel lennukil kütus otsa saanud ja tuli maanduda otse maanteele. Don ütles, et kui karu või caribou teel vastu tuleb siis on nagu selge mida teha, aga kui sulle tuleb vastu lennuk siis paneb veidi pead kratsima küll. 

Glenallenisse saabudes oli Zoya mul vastas ja sain rõõmsalt oma matkapaunad ühest autost teise tõsta ja loomulikult tänu magamata ööle ja neljale lennule jätsin ma oma kileka maha. Aga better luck next time ja ehk saan siis 23ndal kätte. Vaatab seda asja. Glenallenist sõitsime Paxsonisse ühte maantee äärsesse dinerisse, sõime juustukooki ja jõime kohvi. True American experience. Ja sealt siis veel sõitu umbes 200miili. Viimased 42 miili sõitsime mööda Denali Highwayd, mis on paljukiidetud igalpool oma vaatamisväärsuste poolt, ei mitte mingite inimkätepoolt kokkuklopsitud ehitiste pärast vaid looduse pärast. Teepeale jääb mitmeid liustikke ja erineva kõrgusega mägesid, mis listike liikumise tagajärjel on moodustunud. Liustiku järved ja kärestikulised jõed. McLareni kõrgendik, kus mina viibin on 4086 miili merepinnast ja kui päike siin paistab siis võtab korralikult. Taustal on näha Mount Hayes, mis on üle 4 kilomeetri kõrge.

3.aug Käisime Zoyaga atv'dega 11 miilisel McLarenis loodusrajal sõitmas. Rajal sõites tuleb ületada mitmeid ojasid ja väikseid tiigikesi ja on päris järske laskumisi ja tõuse. All orus liugleb McLareni jõgi, mis saab alguse samanimelisest liustikust. Orgu jääb ka mitmeid erineva suurusega tiike ja järvi. Paljude tiikide keskel on kopra majakesed ja osades järvedes pesitsevad luiged. 

4.aug Sõitsime Zoya, Johni ja Jonaga Paxsonisse, kus asub nende talvemaja, kus nad elavad septembrist aprillini, niikaua kuni Paxsoni järv on jääs. Maja on otse järvekaldal ja kui järv on jääs siis on suur nö. spordiväljak ukse ees. John putitas Dodge pickupi korda ja tuli välja, et mina pean sellega Denalisse tagasi sõitma, sest auto jääb minu kasutusse kolmeks nädalaks. Mitte, et mul load Eestisse jäid, samas neist poleks ilmselt mingit kasu. Õnneks oli manuaal käigukastiga aga turvavöö ei töötanud. John ütles, et seda pole kunagi vaja olnud. Samas kui ma sellise suure tankiga ringi sõidaks koguaeg siis ma võibolla ka ei muretseks nagu eriti. Tagasitee oli 80 miili, millest üks osa on kruusatee. Denali Highway esimesed 20 miili on asfalteeritud, kuid edasi ülejäänud tee on kõik kruusatee. Ega seda nagu eriti mõtet ei olegi asfalteerida, sest talvel on Denali Highway suletud, kuna siinsed temperatuurid langevad väga madalale, lume paksus suur ja laviinid tavaline nähtus. Siin on isegi suvel, kui pikalt sadanud mudalaviinid teel vahest. Ainus tark viis talvel siin liikumiseks on koerarakend. Seetõttu korraldatakse siinsete mägede vahel ka mitmeid 200 ja 400 miiliseid võistluseid, mis on vajalikud, et kvalifitseerida Iditarodile või Yukon Questile. Nendel eelvõistlustel osalemine ona vajalik selle jaoks, et uustulnukad oma nina liiga püsti ei ajaks ja ennast supermäniks ei peaks, sest varem, kui eelvõistlustel osalemine ei olnud vajalik ja tuli mees metsast oma koertega 1000 miili võistlusele siis oli liiga palju katkestamisi ja liiga palju koeri sai surma musheri vähese kogemuse tõttu. Seda nii koerahoolduse kui vale jooksutempo tõttu. 90 protsenti nendel võistlustel kuidas läheb oleneb sellest, kuidas sa oma koerasid tunned, neid hooldad, neid toidad ja kõigest 10% sõltub sellest, mida sina kelgul teed. Zoya osaleb ka 2010 aasta Iditarodil ja treenimine selleks algab juba augustis. Enne lume mahatulekut treenitakse koerasid atv'ga. Tavaliselt pannakse 10 koera rakent atv ette ja vabakäikul lastakse seda vedada loodusradadel. Kruusateel joostes lõhuvad koerad oma käpad liiga kergesti aga mulla, kruusa, liiga, rohu ja vee vaheldumisel on treening kõige parem. Esimesed treeningud on reeglina paari miilised ja üritatakse hoida tempot 12 miili tunnis. See on ka keskmine võistluskiirus. Tasapisi läheb vahemaa pikemaks 10, 20, 50 jne miili. Tehakse ka intervallkiiruse trenni, mis tähendab, et koerad jooksevad paar miili kiirusega 16 miili tunnis ja peale seda jooksevad paar miili 9 miili tunnis. Nagu hobustel on ka koertel erinevad jooksustiilid: galopp, traav jne.

John tõigi näite, et koerad on poolenisti hobused poolenisti inimesed. 

Zoya on endine modell ja plaadifirma esindaja, kes 2002 aastal tegi elus kannapöörde ja tuli Alaskale elama. Alguses töötas ta ühes kennelis händlerina, kuni otsustas ise oma kenneli luua. Ostis omale koerad ja elas ühetoalises majakeses keset Alaska metsikut loodust. Paar aastat peale seda kohtus ta Johniga, kes on kahekordne Yukon Questi tsempion. Seda peetakse kõige raskemaks rakendispordivõistluseks maailmas, kuna pikkus on sellel 1000miili ja vahepeatuseid on ainult 6. See tähendab seda, et läbima peab pikemaid vahemaasid ja ööbima peab kelgus keset karmi talve, kus temperatuur küündib -50C. Kuna territoorium on suhteliselt asustamata siis peab kõik eluks vajalik kaasas olema, kuid samas ei tohi kelk ka ülekaalus olla, sest see tõmbab koerte kiiruse alla. Iditarod on samuti 1000 miiline, kuid sellel võistlusel on 16 vahepeatust ning rada läheb ka läbi väikeste külade ning lõppeb Nome's. Raja kõige raskem osa on Beringi mere rannik, kus on kõige tugevamad tuuled ja temperatuurid väga madalad.

5.aug Alates neljandast augustist läks ümbruskonnas suhteliselt uduseks ja põhjuseks on see, et Fairbanksi lähedal on 8 erinevat metsatulekahju ning tuul on kandnud kõik selle suitsu siiapoole. Liustikku ja mägesid näha pole, nähtavus on suhteliselt väike. Täna aga sadas terve päeva korralikku paduvihma. Tundub, et koertele jällegi selline ilm meeldib, sest kui ma hommikul kell 7 oma aknast väljavaatasin siis pooled nendest olid oma kuutidest väljas ja seisid paduvihmas endal kaifunn nägu peas. Samas, kui nende koerte ideaalne töötemperatuur on alla nulli siis pole ka ime. Kui ma räägin pooltest koertest kes siin on siis on selleks arvuks veidi üle 10 koera. Tegelikult on kenneli suurus 50 koera, kuid veidi üle poole neist on aprillist kuni poole septembrini Skagways Alaskal ja teevad igapäevaseid tuure kruiisilaeva turistidele. See on seesama koht, kus Maria Kupinskaja oli 2006 aastal. Skagwaysse saadeti kõik aktiivsed võistlustel osalevad koerad ja koju kennelisse jäid üle 10 aastased koerad, kes on aktiivsest võistlemisest pensionile jäänud või kes igapäevaselt enam ei sõida. Ja koju jäid ka kõige paremad võistluskoerad, et nendega midagi ei juhtuks. Niiet siin kennelis on kirju seltskond!

6.aug terve hommiku sadas tugevat paduvihma aga see on just ideaalne ilm koerte jaoks ja selleks, et nendega trenni teha atv'l. Käisin kaks korda Zoyaga ja ühe korra Johniga kaasas. Kaks inimest atv'l treenimise puhul on hea selleks, et kui ühel on vaja kiiresti maha hüpata ja juhtkoera juurde joosta siis teine saab pidureid peal hoida. Näiteks Zoyaga esimest ringi tehes, käis ühel juhtkoeral mingi klikk peas ja ta tormas rajal kõrvale 70 kraadisest kruusasest kallakust alla. Zoya hüppas atv'lt maha, mina hoidsin pidureid ja ennast mitte püksilaskmast ja Zoya suunas koerad uuesti õigele teele.

7.aug hommikul käisin Johniga kaasas treeningjooksul ja peale seda tuli kaks turisti, kes ostsid ka sõidud atv'l, niiet pooletunni jooksul tuli 21 koeralt rakmed peale panna ja atv ette rakendada ja peale sõitu rakmed ära võtta ja kiirelt jõest neile värsket vett tuua. Rakmete peale panemine on täitsa lihtne, kui seda juba 5ndat ja 10ndat ja 30ndat korda teha. Koerad lähevad täiesti pööraseks, kui nad rakmeid näevad ning kui nad ketist lahti võtta siis on tunne nagu oleks käes kohver, mille sees on tsentrifuug mis töötab täispööretel. 

Täna asusid ka elanikud ühte rendimajakesse, kolm seiklejat Uus-Meremaalt. Nad jäävad siia kaheks või kolmeks ööks ja peale seda esmaspäeval on kaks rendimajakest välja reserveeritud. Minu ülesandeks on peale seda kui uusmeremaalased lahkuvad kõik korda teha: nõud, voodipesu, värskeveenõu täita allikas 6 miili kaugusel, ja uued inimesed sisse registreerida. Lisaks pean ma neljal päeval nädalas olema ka suveniiripoes, sest ülejäe lodges peatuvad Princess Cruises bussid, mis on täis kruiisilaeva turiste ja nad vahest laveerivad ka üle silla siia kenneli poole. Ja esitavad igasuguseid naljakaid küsimusi ja reeglina ei osta eriti midagi. Suveniirpoes või giftshopis on müügil peamiselt kenneliga seotud asju: t-särke, pusasid, postreid, postkaarte. Kõik rahad müügist lähevad koerte toidu ja hoolduse jaoks ja Iditarodi jaoks. Samas on müügil ka igasugust Alaskaga seonduvat. Näiteks, mustikamoosi, seepi, teed, fotosid, mett ja kuna Zoya valmistab ka ehteid siis need on müügil. Oma ehetes kasutab ta okassea okkaid. Need on saadud kas elusalt okassealt mingi spetsiaalse harjaga, mis okassiga väga endast välja ei aja, või siis tuuakse neile teepeal allaaetud okassiga ja saadakse need okkad sealt. Kõik on ringluses. 

Kaks majakoera Ethan ja Maude kolisid täna siis minu toanaabriteks niikauaks kuni teised on ära. 

8.aug. Esimene öö koos uute toanaabritega möödus edukalt, keegi ei norska meist, tore. Ärkasime kolmekesi kell 7 ja Maude mõtles kohe minu unesegasust ärakasutada  ja voodisse proovida tulla. Murdosasekundist see plaan läkski tal läbi aga siis saatsin ta õue. Muidu magavad nad mul voodi ees. 

Kui alguses arvasin ma, et tõenäoliselt ma ei suuda ühtegi müüki teha suveniiripoes, sest ma pole mingi Iditarodi või Yukon Questi võitja siis täna pooleks päevaks olen ma juba ligi 100 dollari eest asju müünud. Kui mõni turist siia laveerib siis ma räägin neile sellest, kuidas Crazy Dog Kennel on üks väheseid, kus rehabiliteeritakse probleemseid kelgukoerasid, kes on toodud teistest kennelitest või Fairbanksi varjupaigast. Vähene sellesmõttes, et tegemist on võistluskoerte kenneliga. See tähendab seda, et kõrvuti kuutides on 5000 dollariline kelgukoer heast võistluskorte sugupuust ja eutanaasiast päästetud Alaska Huskey varjupaiga koer, kelle vanematest ei tea midagi, ning kelle vanuski on teada pluss miinus paar aastat. Aga kõiki koheldakse sarnaselt.

9-12.aug Ma tean, et ma olen siin üksinda koertega aga mul on nii palju teha, et ei jõuagi iga päev kirjutada midagi. 28 koera, gift shop, kaks rendimajakest nõuavad kõik oma. Koerad on prioriteet number üks ja 28 koera on täitsa piisav, et päev sisustada. Söök, vett jõest tuua, scoopida poopi, kammida, masseerida, jalutamas käia nendega. Lennukid on ka igapäev lennanud ja koertele see üldse ei meeldi. Tuleb välja, et Denali asub hävitajate treeningtsoonis. Eriti, kui hävitajad helibarjääri ületavad ja korralik põmakas käib. Koerale on raske selgeks teha, et kõik on korras. Jõgi on ka madalale vajunud ja olen koertega allavoolu jalutada saanud mööda jõe keskel olevat saarekest. Naljakas, et siin kohapeal olles pole ma veel ühtegi põtra ega caribou'd näinud. Jalutamas käies näen koguaeg kabjajälgi ja pabulaid, aga reaalset tegelast ikka ei ole näinud. Nägin ka karu poolt kaevatud juurikaauke, hakkas veidi kõhe, hakkasin kohe laulma valjuhäälega. Marvin Gaye, ma tänan sind meeldivate sõnade ja meloodia eest, kahtlemata. Blueberry pancake olen ka mitu korda juba küpsetanud ja üks pere kes ühe öö siin oli korjas ka mitu ümbri täit ja nad korjasid mulle ka. Ja ikka on kõik kohad neid täis. Ääretult oivaline, et minu internetipunktiks on jõekaldal asuva koerakuudi katus. Originaalsemat kohta oleks keeruline väljamõelda. Jah, ma saaks ka üle jõe asuvasse lodge minna laua äärde kohvitassiga nagu see tavaliselt käib. Kuid värkse õhk, jõevulin, ja vaade liustikule ja mägedele on teps teine tera. Parem. Ja mis sest, et wifi levi pole just kõigeparem ja ma ei tohi oma jalgade asendit muuta terve selle aja, kuid ma meili saadan, ajab asja ära. Siin oldud aja jooksul olen ma juba suhelda saanud saksa, hispaania, vene ja loomulikult inglisekeeles. Ma räägin isegi koertega inglisekeeles. Ma ei tea ise ka miks, proovisin eestikeeles ja neil tundub, et polnud midagi selle vastu aga endal oli naljakas. Üks päev sai isegi ühe Vietnami sõja veteraniga venelasi tagakirutud. Tema rääkis mulle, kuidas ta 40 aastat tagasi Leningradis ja Moskvas käis ja kuidas venelased neile igasuguseid pikette korraldasid ja mina rääkisin meie pronkssõduri kammajaad. Üks päev astus giftshoppi üks vanem proua lõuna osariikidest ja out of nowhere hakkas Obamat mahategema ja rääkima, kuidas Bush oli ikka õigemees ja kuidas nüüd ta Ameerikat armastab ja seda, et vee sisse jääd pannakse. Ta isegi ei jätnud dollarilist donationit kennelile. Selliseid leidub ka, igalpool, eriti Ameerika lower 48 osariikides, nagu neid Alaskal kutsutakse. Alaska on 1/2 ülejäänud Ameerikast pindalalt ja iga inimese kohta tuleb tõenäoliselt 50 metslooma või rohkem. Inimesed elavad siin loodusega koos, mitte ei tööta sellele vastu, sest olgem ausad, -50, lumelaviinid, igijää, tugevad tuuled on tingimused, milles peab hakkama saama. Uskumatu, et ma pole kunagi varem peanutbutter jelly võipsi omale teinud ja et meil kuuma apple siderit ei müüda ja et ma kodus kunagi blueberry pancake teinud ei ole. 

Nüüd oskan ma siis generaatorit kasutada, akusid laadida, propaan küttega veepaaki tööle panna, veepumpa käivitada, ATV'ga sõita, ja mitte ainult vaid kruusateel 45 kraadistest mägedest ülesse ja alla sõita ja veekogusid sellega läbida, kelgukoertele rakendeid peale panna. Ja ma pole siin isegi veel poolt aega olnud. Ja ma naudin absoluutselt iga hetke. Isegi hommikul kell 7 ärkamist külma majakesse ja vihmakäes koerte pabulaid korjata kühvliga. Need tänulikud karvaste neljajalgsete pilgud on seda kõike väärt! Eriti kui enamik neist on läbinud Iditarodi või Yukon Questi. Minu austus nende loomakeste vastu on kasvanud meeletult ja see oli juba ennem nii suur. Inimene ja koer, juba tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid aastaid käsikäes. Hea koostöö!

Kennelis on kokku 23 koera ja 5 kutsikat. Kaks koera on nö. toakoerad. Ethan on 11 aastane valge Siberi Huskey ja Mardy (4) on Saksa lambakoera ja Alaska Huskey segu. Saksa lambakoera omadused löövad tal tugevalt esile, eriti siis kui mõni kenneli kelgukoer on lahtiselt, siis Mardy haugub tal kõrva juures ja üritab karjatada ühelt poolt ja teiseltpoolt. Ethan on vanarahu ise, ta on algusest peale Zoyaga igalpool kaasas olnud juba sellest ajast, kui ta veel Winsconsinis elas. Phoebe, üks sinisilmne Alaska huskey on ka suurema osa ajast lahtiselt ning tal on komme oma juba 2 aastasele kutsikale Patsyle igal hommikul midagi kuudi juurde tuua, kord on see jõest püütud kala, kord mõni väikeloom, üks hommik oli maisitõlvik. Eelmine sügis oli Phoebe kuudi juurde põdrajalad toonud, mille jahimehed olid tundrasse jätnud. Kokku pandav põder - pole paha mõte. John ütles, et Phoebe on esimene Alaska Huskey, keda tema on näinud, kes suudab jõest järjest kuus kala välja tuua. 

Ligi pooled kennelis olevatest Alaska Huskey'dest on päästetud Fairbanksi varjupaigast või teistest kennelitest, kui omanikud on otsustanud, et koerast ei saa asja kelguvedamisel või neil on iseloomu probleeme olnud. Näiteks üks koer, Demon (4) päästeti magama panemisest, kuna tal on komme tüli norida teiste koertega ja neid hammustada ja ka meessoost händlereid. Kuid nüüd, kus nad on 2,5 aastat tema kallal vaeva näinud ja sotsialiseerinud teda siis hakkab Demonist väga hea kelgukoer saama. Tal on suur potensiaal, kuna ta on tugev ja kindlameelne ja ei ole arg, eilsel treeningul pani John ta juhtkoera positsioonile üksi ja kuigi ta keeramisel just kirkaim kriit karbis polnud (8 käsklust ja lõpuks pidi John atv pealt maha hüppama ja näitama suuna kätte) suutis ta ülejäänud koerad ilusti jooksma panna ja peatumisel reageeris  kohe. Tema lähedal olles peab väga kindlameelne olema ja ei saa endas kahelda. Näiteks esimene kord, kui ma talle süüa viisin siis keerasin talle lollipeaga selja ja ta hüppas mulle tagumikku. Aga peale seda rääkis mulle John täpsemalt, kuidas ennast üleval pidada Demoni lähedal ja peale seda on kõik ilusti sujunud.  Minumeelest on Demon on üks suur kutsikas lihtsalt.

Kenneli vanim koer on 16 aastane sinisilmne Alaska Huskey Hanzel. Ta on endiselt energiat täis ja suudab ka rakendi ees joosta, kuid aktiivsest võistlemisest on ta pensionile jäänud. Tema kuut on kutsikate aia juures ning Zoya ja John kutsuvad teda Nannyks, sest igakord, kui kutsikad aedikust välja lastakse siis suunduvad nad otse Hanzeli juurde ja hakkavad temaga mängima. Naljakas on vaadata kui hoolitsev Hanzel nendega on, togides neid ninaga ja lakkudes nende peasid.

Kutsikaid on 5 ja neil on kõigil merega seotud nimeda: Seal, Seagull, Sandy, Stormy ja Salty. Ema nimeks on Kashmir ja ta on liisitud sisse niikauaks kuni kutsikad umbes 5 kuuseks saavad või siis kui Kashmere ise märku annab, et ta kutsikate lähedal olla enam ei soovi. Umbes 5 kuuselt hakkavad kutsikad omavahel ka rohkem nääklema ning siis on õige aeg igal ühel oma majja elama hakata. Esimesed rakmetega tutvumised ja treenimine algab 6 kuuselt. Kahekuuselt algas kutsikate sotsialiseerimine muu maailmaga. Jalutuskäikudel on lisaks nende emale kaasas paar teist kelgukoera, et kutsikad harjuksid teiste suurte kortega ning iga päev tuleb valida veidi erinev teekond, et nad harjuksid kruusa, liiva, sambla ja veega. Esimese ujumistunni saidki nad umbes kahe kuuselt.