nii ta on nagu elu käib

Nüüd, kus kaks päeva on juba kodumaa pinnal veedetud hakkavad üksikasjad vaikselt omavahel kokku sulama ja ühtlaseks halliks massiks muutuma. Seetõttu ongi hea, kui on blogi, mida lugedes meenutada põnevaid seikasid.

Lahkumise päeval, kui Uus-Meremaalt pärit Bob ja Cat (Bobcat!) tulid giftshop'i oma öömaja arvet maksma siis õnnestus mul jälle meeletul hulgal huvitavaid üksikasju Yukon Questi ja Iditarodi kohta kuulda, kui John ka giftshoppi tuli. Uus-Meremaast rääkides on mul sinna nüüd ka küllakutse Wanaka järve äärde, mis internetist piltidelt vaadates on imeilus koht.

Alati on hea, kui sul on mitu juhtkoera. Ühed, kes stardivad ja on kiired. Poole võistlusmaa peal, kui on vaja ühtlast tempot hoida on hea kasutada juhtkorasid, kes on ei ole osavad kiirendamises, kuid kes on stabiilsed ja oskavad oma energiat hoida. Samal ajal saab startinud juhtkoerad panna tahapoole rakendis, et nad saaksid oma energiat ja vaimu säästa. 

Koertele saab ka kaasa aidata. Näiteks mäest ülesse minekul kelgu peale maha hüpata ja lükata või kelgu peal olles suusakeppidega hoogu tehes. Osad musherid on omale ka pingi ehitanud kelgule, et vahepeal puhata, kuid see niiöelda mugavus ei ole eeliseks kelgu manööverdamisel. 

Kõige ees jooksevad juhtkorad või juhtkoer, talle järgnevad swing koerad. Swing koerad on need, kes ka teavad käskluseid nagu gee, haw, hike, whoa jne.

Noorte koerte õpetamiseks kasutatakse veterankoerasid, sest nemad ei ole enam nii kiired, kuid nad teavad käskluseid väga hästi. Alguses on juhtkoertena ees veterankoerad, kuid kui on juba näha, et noored koerad osaliselt reageerivad käsklustele siis on juhtpositsioonil üks noor koer ja üks veteran. Hiljem pannakse juhtkoera positsioonile juba mõlemad noored koerad ja swing koerteks pannakse veteranid, et juhul, kui noored ees liiga suure vastutuse ees põnnama löövad siis swing positsioonis olevatel koertel on võimalik seltskond siiski õigel teel hoida.

On selliseid koeri, kes kunagi juhtkoeraks ei saa, kuid kes sellegipoolest on suurepärased kelgukoerad. Eks see ole nagu inimestegagi, kõik ei ole sündinud liidriteks ja on rahul ja tunnevad ennast väga hästi järgides teisi. Juhtkoera tunneb ära juba omaduste poolest kutsikana. Ta on dominantne, söögiajal trügides teistest ette ja mängides jääb tavaliselt tema peale ning esimesena jalutuskäikudel julgeb ka maailma avastama minna ja emast eemale joosta. Näiteks nendest viiest kutsikast, kellega mina tegelesin oli selgelt esil Seal, kes oli teistest suurem juba käppade järgi alguses ning nende kolme nädala jooksul ja lõpuks kasvult ning kes hakkas ka osasid vendasid ja õdesid aktiivselt kiusama aedikus ja jalutuskäikudel ning ei löönud põnnama ka teiste suurte koerte tutvust looma minemast.

Võistlustel olles tunnevad koerad automaatselt ära sinu oleku. Kui sa oled väsinud või närviline on seda kohe näha ka rakendi rivist. Kas see on paralleelene või iga koer kisub erinevalt, kelle rihmad on lõdvalt ja kelle omad pingul. 

Iditarodil aastal 2008 kui Zoya võistles siis järjekordset mäeahelikku läbides ühe järsu tõusu peal Zoya närveeris selle üle, kas koerad kelgu ikka mäeotsa tõmbavad ja mõtles endamisi juhtkoera kohta 'palun ära vaata tagasi, palun ära vaata tagasi' ja mõnikümmend meetrit enne tippu jäi juhtkoer seisma ja vaatas tagasi ja terve seltskond peatus automaatselt ning hakkas koheselt tagasi vajuma. Või teine juhus, kus üks musher jäi magama sõidu ajal ja ärkas sellepeale, et koerad olid seisma jäänud ja vaatasid kõik taha talle otsa küsivate pilkudega.

Suurepärane näide sellest, et koerte peamine informatsiooni hankimise allikas on nina ja haistmismeel on see, et Iditarodi rajal olles öösel pimedas enne liustiku ületamist lülitas Zoya oma head lighti välja (nagu kaevuritel tuli, mis otsaette on kinnitatud), sest pimedas ei näe jää peal tulega midagi ja liustikul ei ole ka sissesõidetud lumerada. Koerad ületasid liustiku lõhna järgi, mida eespool jooksnud koerad olid endast maha jätnud.

Jutt, et kelgukoerad tunnevad mere- või järvejää peal joostes ära eespool asuva prao on müüt. Tegelikult on nad nii keskendunud oma looduse poolt kaasa kingitud tungile joosta ja vedada, et läbi jää külma vette vajumine on peamine surma põhjus neil. Seetõttu on musheri ülesandeks ja vastutuseks oma koerasid juhtida õiges suunas.

Tavainimese arvamus, et koerad murravad käpa luud jää peal joostes ie vasta ka tõele. Koertel on ühed vitaalsemad liigesed loomamaailmas. Johnil pole oma 30 aastase musheri staazi jooksul ühelgi koeral jalaluu murdunud ja ta pole ka kuulnud, et kellelgi teisel oleks. Mis murduda võivad on varbaluud.

Kõige ohtlikum kokkupuude rajal võib olla põdraga. Kui hunt pigem väldib 16 koera vastu minemist ja põhjapõder ehk caribou on loomult arg siis põder seisab enda eest. Põtra nähes ei tohi mitte mingil juhul seisma jääda, sest siis ollakse kõige haavatavamas positsioonis. Mis aitab on teha palju häält ja teha ennast võimalikult suureks. John näiteks tõmbab siis suure karvase äärega kapuutsi pähe ja tal on kaasas ka lipp, mille ta siis välja võtab. Mida suuremaks sa ennast teed seda tõenäolisemalt põder loobub. Mitmel korral on põder koerte keskele tulnud ja kabjaga lööma hakanud, nind reeglina 20-25 kilosele kelgukoerale võib see saatuslikuks saada.

Zoya ja John on tõenäoliselt esimesed inimesed minu elus, kes tegelevad igapäevaselt täpselt sellega, mida armastavad, ei, tegelikult Helens on ka selline inimene. Tavaliselt on ju nii, et tehakse tööd, mis on vastukarva või tööd, mis ei motiveeri ning räägitakse, et ühel päeval võtan ma julguse kokku ja järgnen oma unistustele või, et 'Ole normaalne, sellega ei elaks ju ära' või midagi taolist.

John ja Zoya ei halanud mitte ühegi asja peale. Kui midagi tahad, siis tuleb seda ise teha, mitte leida ettekäändeid, miks seda ei saa täide viia. Ilmselgelt, elamine tsivilisatsioonist eemal õpetab seda. Ainus asi, mille üle nad nurisesid on see, et Denali Highway, mis on Põhja-Ameerika looduslike vaatamisväärsuste poolt kõige kaunimaks peetav, ääres tahetakse hakata kaevandama niklit. See tähendab suurt kaevandust ja ülesküntud maad, keset liustikke ja tundraid, kopratiike ja kärestikulisi jõgesid. Kuna korporatsioonidel, kes kaevandusi omavad on suur rahajõud taga siis on sellega nii mõnigi poliitik soovitud küljele kallutatud ning uus osariigi kuberner, kes Sarah Palini järel võimule tuli on teada tuntud rahamees. Ja selle kõige peale John ja Zoya mitte ainult ei nurisenud vaid helistasid naabritele (Alaskal tähendab see 100 või 200 miili kaugusel elavat inimest, kuna asustus on hõre) ja ajalehtedele ja kutsusid kokku inimesi, kes vähegi midagi teha võiksid või kellel vähegi suurem sõnaõigus on nii Fairbanksis kui Anchorages. Organiseerisid piketi sellel ajal, kui uus kuberner kaevandus piirkonda külastas jne. Jällegi, kui tahad midagi korda saata siis tee ise midagi sellejaoks.

Mida Alaska mulle õpetas on see, et elama peab nagu koerad - olevikus. Ei ole mõtet kinni olla oma minevikus või muretseda, mis tulevik toob.  See, kui sinu elus on koer(ad) annab nii palju juurde. 

Elama peab loodusega koos, mitte töötama sellele vastu. Mida rohkem sa loodusest niiöelda irdud, seda stressirohkemaks su elu muutub, mida sa hakkad täitma mõtetute jubinatega, mida läheb sul järjest rohkem ja rohkem vaja ja et neid muretseda siis on sul vaja rohkem raha, mis tähendab, et on vaja rohkem tööd teha ja rohkem laenata ja rohkem tagasi maksta ja nii see lõngakera aina paisub ja paisub ja nii avastad sa ennast ühel hetkel kortsus ja vanana kontorilaua tagant ning tajud, et sa tegelikult polegi TÕELISELT elanud, vaid olnud üks järjekordne hall nupukene kõikide teiste hallide nupukeste seas, kes tammuvad ühtlasel sammul mööda oma hallikarva eluteed salamisi oodates ja lootes, et seiklused ja huvitavad inimesed ise leiavad neid ja käsipidi eemale hallist argipäevast tirivad.

Not me! :D

Ja kohe kui ma oma fotod olen ära sorteerinud siis panen ka need ülesse kuhugile, eks ma annan siis teada.

Tuudels!