mellow

Fakt Iditarodi kohta.

Kui sa sõidad oma kelguga põdra surnuks siis sa ei saa võistlust ennem jätkata, kui oled põdra ära nülginud, tükkideks lõiganud ja kaasa pakkinud.

Mul on nimede peale nii kehva mälu, et kehva mälu võistlusel tuleksin ma ilmselt teisele kohale, kohe peale seda venda, kes enda nime ka ära unustas.

Kolme nädala jooksul on siit läbikäinud nii palju erinevaid huvitavaid ja vähem huvitavamaid inimesi. Täna astus läbi üks helikopteri piloot, kes oli teel Denalisse, kus ta turiste Mount McKinley lähedale lennutab, ja loodetavasti ka sealt tagasi, aga see selleks. Rääkisime maast ja ilmast ja kui ametite peale jutt läks ja ta ütles, et ta on helikopteri piloot, siis suutsin ma osavalt vastu öelda, et "Ahnii, sa oled siis põhimõtteliselt nagu Murdoch A-Rühmast!" Õnneks oli ta A-Rühma näinud (kes siis ei oleks!) ja nali päris läbi ei kukkunud. Ta suutis samaga vastata umbes poole tunnipärast, kui küsis, et kas siin kennelis kõikidel koertel on nimed. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja vastasin, et ei, aga nad on nummerdatud. Nagu laborihiired. Nii et jäime suhteliselt viiki oma vaimuka jutuga.

Miks ma seda kõike siia kirjutan praegu on see, et ma ei mäleta ta nime. Ta tutvustas ennast ja ma ei mäleta mingit nime. Samas koerte nimed on meeles küll. Aga 28 koera nime meelde jätmine võttis ka 4 päeva aega.

Samas Lydia jäi hästi meelde, kellega sain tuttavaks täna, kui ta oma atv'ga giftshopi juurde sõitis ja mind Zoya'ks pidas. Lydia sattus sarnaselt Zoyale Alaskale 27 aastaselt elu ristteel olles. Zoya sattus 25 aastaselt. Mina olen 26. See selleks. Kui sellised inimesed meie teele satuvad peale pisut pööraseid otsuseid elus siis see ainult kinnitab seda, et oled õigel teel. Eelduseks muidugi see, et tehakse seda, mis südame soojaks teeb.

Lydia esimeseks ametiks Alaskal oli krabipüük Beringi merel. Teadupärast teenib sellega meeletult raha olles mitu kuud järjest merel aga teenid sellega aastapalga ära. Tegemist on muidugi ühe ohtlikuma ametiga maailmas, sest Beringi meri on väga tormine ja jäiselt külm. Lydia rääkis ka sellest, kuidas ta 4 tundi tormisel merel ümber läinud laeval hulpis. Kuidas ta peale seda hakkas hoopis lennukite ja helikopterite tiiva ja tiivikute katete äri ajama. Kuna Alaskal on vahemaad meeletult suured siis on paljudel lennukid ja kuna temperatuurid on väga madalad enamikudel kuudel aastas siis äri õitseb. Õitseb nii hästi, et septembrist maini tehakse tööd ja suvekuudel puhatakse.

Sain täna jälle venekeeles ka rääkida. Perekond astus läbi, ema oli venelane. Isa ja tütar rääkisid hästi inglise keeles aga ema veeris. Ja kui ütlesin, et olen Eestist siis mees küsis vastu, et "Tallinn?". What? Ja siis naine küsis venekeeles, et kas ma venekeeles ka suhelda oskan. Tsut-tsu gavarju, da.

Prantslased hüppasid ka täna läbi giftshopist. Seda keelt ma küll ei oska. Inglise, vene, saksa ja hispaania keelt olen rääkinud siin küll aga prantslastega ma suhelda ei oska. Nii me siis seletasime kätega vehkides, sõbralikult. Ma üritasin neile selgeks teha, et ma kunagi vaatasin ühte seriaali küll nimega St Tropez ja siis oskasin vahetult ka mõnda lihtsat lauset aga sellest on nii pikk aeg möödas. Umbes siis kui ma selle kõige seletamisega poole peal olin, sain aru milline ajaraiskamine see oli. Aga see selleks, kes ei proovi see ei saavuta midagi.

Teine väga hea lause: Mis mõte on unistada, kui sa seda täide ei vii?!

Täna üle pikaaja ei pidanud generaatorit käivitama, et akusid laadida, kuna päike lõõmas kõrgel taevas ja päikesepaneelid, mis katusel, laadisid himuga.

Haarasin pintsli üle pikaaja kätte ja värvisin pesumaja ära väljast poolt. Mingi pinotexi-laadne õli, mis kaitseb puitu karge talve eest. Redeli viimasel astmel värvipoti ja suure pintsliga zonglöörides ning samal ajal puusaga vastu seina tasakaalu hoides tajusin, et ma kardan vist kõrgust. Hea aeg küll seda taibata aga kuidas muidu ikka hirmust üle saada, kui sellele avasüli vastu joosta.

Eile käisin atv'ga West Forki rajal. Siit rajani on 3 miili, rajal olles on 4 miili McLareni jõe ületuseni ja sealt 8 miili liustikuni. Mina uhasin jõeni, ületama seda ei hakanud, sest liustiku jõgi ei ole selge veega, see on halli värvi ja põhja ei näe. Jah, ma tean alles rääkisin hirmule vastu jooksmisest avasüli. Aga loll ka ei maksa olla. Alla nulli kraadises vees kaua vastu ei pea ja kui lähima 10 km raadiuses ei ole ühtegi inimest siis kaine mõistus otsustas minu eest. Rajal olles jooksis üle tee caribou ja mõne ajapärast jooksis teele noor põder. Ilma sarvedeta ja kõhnem. Ta jäi keset teed seisma ja vaatas mulle otsa. Stseen nagu Clint Eastwoodi filmis. Isegi see, kui ma atv'ga gaasi andsin ei liigutanud seda noort looma. Ei jäänud muud üle, ma pidin laulma hakkama. Ta kadus kohe, mida see minu lauluoskuse kohta peaks ütlema?! Ilmselgelt jooksis oma sõprade juurde, et neid ka kuulama kutsuda.

Ma nägin veel ühes kettle pondis valget luike. Privaatne esitus Luikede järvest. Ajas haigutama, kaua sa ikka vaatad seda kuidas luik tiigi ühest otsast teise uhab ja tagasi.

Veel nägin Alaska osariigi lindu. Jah, ma ei mäleta nime jälle. Igatahes liha pidi maitsev olema ja lisasin ka nende pildi, elusast peast, mitte küpse. Suvel on nad pruuni värvi ja talve tulles vahetuvad suled valgete vastu, camoflage. Koertega sõitmisel on need linnud tüliks, sest nad ei lähe tee pealt eest ära vaid tuima näoga vaatavad tühjusesse. Ei läinud nad ka atv eest ära, ma pidin oma trumpi kasutama jällegi ja viisijupi ülesse võtma. Kõik laabus.

Kennelis on ka veidi nagistamist olnud. Kaks dominantsete eeldustega isast, kes kõrvuti kuutides olid ajasid üksteisel harja punaseks ja ühel on mokk veidi paistes hammustusest. Põhjuseks on ilmselgelt see, et nad pole saanud korralikku füüsilist koormust. Olen kõigest üks inimene ja kõigiga igapäev jalutama ei jõua. Atv puhul oleks lihtne, sul on korraga 10 kuni 16 koera rakmetega ees ja jooksevad ja veavad ja saavad oma eneriga suunata kuhugile.

Kutsikate puhul on juba selgelt näha, kellel on dominantne iseloom. Seal on suurem teistest, sest ta on alati toidunõu juures nääklemas. Et veidi söögiaja pingeid maandada siis kutsikatel on söögiks üks põhinõu ja kaks väiksemat, et kõik saaksid. Nii on ära hoitud see, et suuremad kaklejad saavad ainult söödud. Seal üritab ka kõiki paika panna, kui aedikusse minna siis kui mõni teine kutsikas tuleb minu juurde saab ta Seal'i nukki tunda, või hambaid oleks korrektsem öelda vist. Tal on suured käpad ka, nagu öeldakse, koerad kasvavad käppadesse ja kassid kõrvadesse. Seagull on rohkem inimeste sõber ja kiusaja. Tennisepaelad on mul peaaegu ribadeks, sest see mida tema suudab oma hammastega 10 sekundi jooksul teha on üleloomulik. Salty on närija, kohe kui me jalutuskäigule läheme siis on tal koguaeg midagi suus, kord põdra kont, kord puuoks, kord mingi ebamäärane ese. Sinisilmne Seal on kõige tagasihoidlikum ja memmepoeg ka, silmi ainult oma emale. Aga nüüd, kus kutsikate ema on aedikust kõrvaldatud ja aediku kõrval kuudis siis on ka Seal hakanud rohkem uudistama muud maailma.